Friday, September 1, 2017

Kuidas ma endale töökoha tegin

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleks alustada aastast 2010. Ma olin siis tulipalavasti pitsikudumisse armunud ja kannatasin töötamist nonstop, nii öösel kui päeval. Asjaliku inimesena olin ma palgatööl politseimajas ja registreerinud end FIEna, sest oli ilmselgelt näha, et hobi, mis oli hakanud elu ja tööd segama, teeb varsti sellele viimasele üks-null ära. Vaikselt valmistusin, ise kangesti ebakindel ja isegi hirmunud olles, käisin end koolitamas ja otsisin impulsse. Koolituse käigus, Käsitööga Tööle 2 nimeks, sai külastatud mitmeid käsitööettevõtjaid ja vaadatud, kuidas inimesed sellel rindel elavad. Tundus, et päris kenasti elavad! Ütleme nii, et otsusekindlusega ei ole mul elus probleeme olnud, kui on tunda, et kindel maa kasvõi ühe varba all olemas on, ma suudan selge peaga toimetada ja kindlale pinnale ujuda. Siis ma osustasingi- adjöö palgatöö, olen iseenese peremees! Okei, see olgu tänase postituse proloog, sest tegelikult ma tahan rääkida, kuidas ma kohe päriselt enesele töö KOHA nüüd teinud olen.

Viimased aastad oleme perega elanud kahetoalises korteris. Ei saa öelda, et ruumiga oleks laiata, aga vähemasti ise kütta pole vaja ja hea väike pind koristada. See on ka ainus lohutus, sest mingil hetkel hakkasid isegi koristamist (kuigi ma seda võimalikult harva harrastan) segama kastid, kotid, juurdeehitatud riiulid. Paganas! Kõik kohad minu käsitöökola täis. Sellistel juhtudel ei ole ju kellegi teisega pragada ka- kesse tegi?... ise tegi! Lisaks olid segi öö ja päev, kodutööd ja raha eest tehtav töö. Ööpäevad hakkasid kuidagi korduma, painavalt sarnastena teinekord, stiilis "Kinder-Küche-Knitting-Kinder-Küche-Knitting" ja tuba oli kogu aeg lõngatolmu, poolikuid töid ja muud häda ning viletsust täis+ pidev stress, sest oli tunne, et midagi ei saa tehtud, kuigi müttan küll. Kinderid ja Küche on täitsa okei, aga kui iga liigutuse ette ja taha käib ka knitting (vanasti naishingedel oli küll Kirche, tean-tean, aga asendasin selle meelevaldselt praegu), Küches on laud seda knittingut poolenisti täis ka pere söögiajal ja Kinderid saavad riielda või peavad seina ääri mööda käima, kui üks knitting näiteks oma pühaduses ruumivõtvana kuivab- no see ei ole normaalne! Võtsin siis taas mõtelda neid mõtteid, mida 2010-2012 sai mõeldud. Et võiks olla oma koht käsitööle! Äkki läheb olemine klaarimaks...

Sedapuhku tuli otsustamine kuidagi sujuvalt ja rahulikult. Alles suve algul käisin ringi ja vaatasin, kuidas Märjamaa käsitöötegijad endale kohad on sisse seadnud. Oma käigul astusin sisse ühte majja, kus ma käsitöötoa rentimise mõttega olin juba 2011 ukse taga kraapimas käinud. Tookord oli mul indu ja särtsu palju enam, mõtted särisesid mu soengu all, plaanid olid suured ja värvikad, aga... aga ruume ei olnud! Kenas ja mulle meeldivas toas oli toona ruloodega kauplev ettevõte ja teised toad, mis vabad, olid liialt suured. Täna võin öelda, et vähemasti aastaks on sellelesamale toale, mida tahtsin, mul käpp peale pandud!

See maja on üks väga eriline maja, mul on sellega palju pistmist olnud. Kui ma olin laps, ütleme et teismeline, käisin sellest majast mitu korda mööda teadmisega, et mul saab sellega veel pistmist olema. Mil moel, polnud aimugi, aga kõhutunne rääkis. Kahekordne puumaja, Märjamaa peatänava ääres, vanasti oli seal lausa külanõukogu või juba siis vallavalitsus, ühesõnaga midagi säärast. Läks omajagu aastaid ja juhuse tahtel olin aastal 2000 haiglas koos ühe politseiniku prouaga. Tema rääkis, et näe, konkurss klienditeenindaja ametikohale sellessamas majas, nüüd siis juba Märjamaa politseimajas. Hmm, väga põnev uudis mulle sobival ajal, sest õmblusliinil töötatud poolteist aastat olid mulle tõsiselt pinda käima hakanud ja kohati tundsin end masina osana. Kui ma haiglast koju sain, oli konkursi tähtaeg küll läbi, aga ma astusin siiski julgust kokku võttes sisse ja natuke naljakalt esinedes läbisin nii vestluse kui olin ka tausta poolest sobilikem kandidaat. Vangivalvuri pooliku kõrgharidusega massõmblejast sai sujuvalt 11 aastaks korralik politseiteenistuja. Selles samas majas asus mu töökabinet pea viis aastat, ja need aastad olid päris head ja põnevad! Selles majas leidsin ma oma suure armastuse, tänase abikaasa ja ma arvan, et pole kunagi kellegi seltsis rohkem naernud, kui toonaste töökaaslastega koos. Olid ilusad ajad! Oi, tõesti olid! Nii, ja tänaseks olen ma oma kohvrid lahti pakkinud ruumis, kus siis töötas mu ülemus, piirkonna kõikse kõrgem politseipäälik.

Kohvrite lahtipakkimisele eelnes kõigepealt tõsine mõttetöö ja rahanumbritele otsavaatamine, et kas ma saan seda enesele üldse lubada ning kui pikas perspektiivis. Järgmiseks panin paika plaani, et kui asjad kibedamaks lähevad, kui ma arvan, siis millist liini ma peaksin oma ettevõtmistes piirama või lõpetama hakkama, mis pole kõige tulusam (no ma ju tegelen mitme netipoega, mis mitte tasuta ei ole jne jne). Aeg, aeg on see, mis palju maksab, sain taaskord kinnitust.  Ja siis haarasin pintsli ning kukkusin seinu võõpama!

Hea meelega jätan kirjelduses vahele selle osa, kus odavaimat, kuid siiski maitsekat sisustust otsides olin natuke hullumas ning palava ilmaga äraväsinuna juba kirusin ennast, et milleks see kulu ja rapsimine, Kinder-Küche-knitting on ka tore kombo, aga piisas korra selga sirutada ja silma ees kujutada, kuidas ma selles armsas majas OMA toas OMI asju teen ning KKK-kombo tundus taas kehveim variant ever. Tänaseks olen sisse seadnud peaaegu kogu oma toa, ka osa asju olen juba riiulitele laotanud, sest uuest nädalast muutun ma avalikuks naiseks. Kõik, kes tahavad, võivad sisse astuda ja vaadata elus pitsikudujat! Kui sisseastujad leiavad endale ka midagi ostmiseks, siis seda kauem on lootust, et elus pitsikuduja saab endale lubada luksust olla avalik naine ning ei pea KKK juurde tagasi pöörduma. Reklaamkõne, mida minu käsitöötoast saab, koos kenade klantspiltidega, saabub kas järgmises või ülejärgmises postis. Tänane oli sooja mõttega tehtud kokkuvõte, nagu enesele õlalepatsutamine, et kui midagi peab juhtuma, siis ta juhtub. Kasvõi seitse aastat hiljem. Kõhutunne ütleb, et olen teinud õige otsuse ja kahetoalises on õhk ka oluliselt hõredam. Ma hakkan nüüd tööl käima! :-)

P.S. Üks oluline asi veel. Ma olen otsustanud, et alates järgmisest nädalast saavad mu pühapäevad olema töövabad! Absoluutselt töövabad! Mitte üks silmus, mitte üks arvutikäivitamine sel eesmärgil ei toimu! Selle otsuseni jõudmiseks kulus mul 11 aastat. Peab ikka hea otsus olema, nii pikalt kaalutud, eksole :-P

20.juulil ei olnud mul veel lepingut, aga plaan ja kokkulepped olid küll. 
Algul oli tuba ikka väga tühi ja võõras. Pesemata aknad ja väike Mette :-)
Kui saabusid esimesed kapid, tegi Mette harjaga nii kiireid ringe, et see ei pidanud vastu ja läks katki.
Ohtlik ja relvastatud. Või siis relvastatud ja ohtlik. 
Üheksa-eurone laud ja kümme korda kallim tool. Laua lihvis väimees paljaks ja mina andsin talle uue kuue. Nüüd armastan lauda kümme korda rohkem kui tooli :-)
Abilised ja segajad. Kummutit ma ei osanud ise kokku panna. Või õigemini arvasin, et ma ei oska kindlasti...
Riiulid panin küll ihuüksi kokku, sest juhendis lubatud kaks töömeest oli komplekteerija unustanud pakendisse lisada
Väga esimene kola on saabunud...
Nii, aga nüüd ma rohkem pilte ei näita. See oli toa tegemise lugu. Ilusat ja valmis asja võib igaüks tulla uuest nädalast kaema Märjamaale, Pärnu mnt 37 aadressile või siis peab ootama mu järgmist postitust. Tänan tähelepanu eest!

14 comments:

KK said...

Oh see on NII äge! Ma kujutan umbes ette, mis uhke tunne see olla võib.
Õnne ja jaksu!
Üritan kunagi ka külla tulla kui sinna kanti satun.

reet said...

Mh, et see Märjamaa ka Märjamaal peab asuma ... Aga palju õnne ja edu!

Mare said...

Oh kui vahva ja julge ettevõtmine! Mina kujutasin miskipärast kõikse aeg ette, et seesinane kudumine toimub Haapsalus. Nüüd selgub, et märksa lähemal, Märjamaal.
Edu! Palju külastajaid ja ostjaid!

Rees said...

Aitäh edu soovijatele!
Mare, mind on korduvalt peetud haapsalukaks, päriselt ka. Ma siis alati naeruga selgitan, et elan vallas, mis ajalooliselt oli Läänemaal, et olen nagu peaaegu Haapsalu külje alt pärit (70km) :-)

Arella said...

Palju õnne ja edu!

Krentu said...

See on tõesti nii tore ettevõtmine. Me sõidame ikka üksjagu tihti Märjamaalt läbi ja alati olen mõelnud, et Sinu töötuba on sealt puudu :) Laud on eriti äge!

Meeli said...

Mõnus!!! Sa oled ikka üks äga tegija - kalkuleeritult emotsionaalne :)

PS! Ma pidasin kunagi blogi KKK, mis ka mõeldud need kinder-kirche-kühen :)

Martaberta Kompulsiivkuduja said...

Väga armas tulemus ja niii õige otsus! Edu!

Anonymous said...

Õnne ja edu!! Kadestan südamest:))

Päike said...

Armas, Liina, õnnitlen suure ettevõtmisepuhul! Sa oled väga tubli ja oled ka edaspidi. Tervist ja õnne!!!

anne-ly lill said...

Õnne, edu ja pikka-pikka eluiga pitsitoale. Kas laupäeval ka pitsituba avatud on? Ma tuleks teid kaema :)

Rees said...

Tänan väga kõiki hea sõna eest!
Pitsituba on avatud teisipäevast kuni laupäevani, kell 10-17. Kuna olen naine nagu orkester, siis teinekord ei saa olla kindel, et täpselt kellaajast kinni saab pidada või on vaja nt pere asju ajada, siis kahjuks ma kohal ei ole. Aga usun, et need asjad on pigemini haruldased. Kõik külalised väga teretulnud!

regina said...

Väga inspireeriv ettevõtmine ja kaua tehtud -kaunikene!
Kahju,et Märjamaa nii kaugel,aga kindlasti kunagi sattun ka sinna pitsipoodi.
Ootan juba huviga järgmist postitust ja ilusaid pilte.
Jõudu ja jaksu enda jaoks õige asja ajamisel!!!

Anonymous said...

Olen lugenud aastaid Sinu toredatest ettevötmistest kirjutatud elumaitselisi vyrtsikaid tekste. Elan Eesti piiridest kaugel, aga kunagi tahaksin tulla läbi ja vaadata oma silmaga Sinu imeilusaid töid. Soovin kordaminekut köigega, mida eanis plaanid!

Related Posts with Thumbnails