Tuesday, July 18, 2017

Craft Camp 2017

Craft Camp 2017 oli minu jaoks pööraste emotsioonide virvarr! Kaks vahvat päeva!  Mul võttis tegelikult aega paar päeva, et taas oma igapäevaellu tagasi tulla, täna suudan juba seiklusele tagasi vaadata ja enam ei veereta peas inglisekeelseid mõttekatkeid. Mis siis juhtus? Juhtus see, et ma andsin Haapsalu salli kudumise töötuba. Ja tegin seda inglise keeles. Olen väga tänulik, et mulle usaldati korraldajate poolt selline ülesanne!
Koolituse esimene päev Foto: I.Viljasaar

Esimese ja  väga olulise asjana mainin, et ma ei olnud selles seikluses üksi. Ivika Viljasaar, hea abiline, päästis mind nii mitmelgi korral. Me korraldasime koolituse koos ja see oli väga hea mõte, sest ilmselgelt poleks ma üksi toime tulnud. Kui muidu on Haapsalu salli õpituba kahepäevane ja sisaldab lisaks veel kodutööd, siis nüüd tuli informatsioon suruda kuue tunni mõõtmesse+ teha ettevalmistusi ise, et osalised saaksid olulisi etappe ikkagi läbi teha. Me tahtsime ju ometigi nii palju anda, kui vähegi saab! Ja mina olen alati püüdnud võtta eesmärgiks, et koolitus ei tohi olla tuim, kellelgi ei tohi olla igav! Ivika oli kogu aeg abiks kätega ja igaühele personaalselt, kui mina jutuosa ja esitlusega toimetasin. Ivika oli ka see, kes päeva lõpul, kui ma teadsin, et enam auru ei jätku, rääkis sallide viimistlemisest ja võttis asju korralikult kokku. Aitäh, hea inimene! Leidsin, et lause "Vastandid täiendavad teineteist" maksab meie puhul sajaprotsendiliselt- Ivika on kiire, elavaloomuline suhtleja, kõhn ja vilgas. Mina, mina olen täpselt vastupidi. Aga pitsi, seda  armastame me mõlemad väga. Tema on pühendunud kleitide kudumisele ja see tuleb tal imehästi välja.

Minu jaoks oli see koolitus üks mu elu olulisemaid. Miks ma seda muudkui kordan? Eks tegelikult sellepärast, et see oli mulle ka puhas eksam. Ma ei ole koolis õppinud inglise keelt rohkem kui pool aastat ülikoolis ja pool aastat Olustvere koolis erialaseid väljendeid. Ma pole reisinud. Pole isegi peikat olnud, kes inglise keeles kõneleks. Olen inglise keelt armastanud ja selle vastu huvi tundnud alates keskkoolist, mil oli hädasti vaja laulusõnu tõlkida ning tänasel päeval, kui pool mu käsitöökaubast läheb välismaale, on see vajalik töökeel. Loen kudumisraamatuid ja blogisid, ütleme, et aastast 2009 alates. Algul sõnastiku abiga, kuid nüüd juba enam mitte. Ja nagu näha, saan ka suhtlemisega kenasti hakkama, ma lihtsalt ei teadnud seda varem.

Kui ma sain kutse koolitama, stressasin algul kõvasti, siis aga asusin metoodiliselt tööle. Ei, ma ei leidnud võimalust sõita keelekümblusele inglisekeelsesse keskkonda, ma lihtsalt kuulasin kuude kaupa igal õhtul kudumistöö kõrvale inglisekeelseid podcaste. Minu mure ei olnudki niivõrd sõnavara puudus, kui selle nobe kasutamine. Hea keeletajuga inimesena sain kuulamistreeningust palju abi. Ma ei jäänud nende kahe päeva sees kordagi päris hädasse ja kui mõnel hetkel saidki sõnad otsa, siis olin õppureid ette hoiatanud, et ma võin ka kätega rääkida. Täiesti loogiline lahendus käsitöökoolitusel, eksole. Kõik kulges kenasti ja jällekord ei hoia kiitust kokku, sest Ivika oli alati olemas, kui minul liig pikad mõttepausid kippusid tekkima. Ja õppurid olid toetavad, tõsiselt. Teise päeva grupis oli ka üks eesti keelt mõistev austraallanna, kes leidis abivalmilt vajalikke sõnu. Me Ivikaga ei osanud kumbki ette näha, et näiteks matemaatilisi sümboleid tuleb ju selgitada- jagamismärk...eee, kuidas see nüüd oligi?! Äärepits, teate ju küll...
Eelmisel õhtul Olustverre minnes olin natuke murelik. Armastan seal alati pikki ringe jalutada ja nii ma ka sel õhtul kulgesin. Mulle on Olustvere keskkonnana alati väga armas olnud ja pargi iga puu oli toeks :-) Selle koha peal on muigamine täiesti lubatud. Järgmise kahe päeva adrenaliinikogusega võinuks ma neid puid ka viltu lükata üritada, kui vaja.

Õmblemist ootavad proovid Foto: I.Viljasaar
Mulle meeldisid need kaks päeva väga. Koolitusel osalejad olid pea kõik vilunud kudujad, kuigi näha oli, et nii peenike pits oli osadele harjumatu teha. Kõik kudusid siiski nii palju, et tehnilise poole saime kenasti hinnatud. Oli neid, kellest ma tegelikult teadsin interneti vahendusel juba natuke. Ja oli proua, kes tunnistas, et on mu blogi tõlkega juba pikalt lugemas käinud. See oli nii südantsoojendav! Tagasiside oli vahetu ning õppetöö käigus oli inimeste pealt hea "lugeda", kuidas nad kaasa tulevad. Lõplik tagasiside saabub mõne aja pärast, aga me kõik tõdesime, et tegelikult koolitus võinuks olla pikem. Kasuks tuli ta osalejatele igal juhul, sest kõik kudusid nuppe ja said nendega toime! Ja kõik said proovida seda kardetud äärepitsi õmblemist. Me olime valmistanud ette äärepitsid ja kahe peopesa suurused tööproovid. Siinkohal tänan Monica Leinbergi, kes praktikatööna need meile kudus. Jah, sel aastal ei ole ma ise praktikant, sel aastal on mul endal praktikatöö tegija. Aitäh!

Mul oli rõõm kohtuda taas Nancy Bushiga. Sel korral ma julgesin temaga juba pikemalt vestelda ning ma ei väsi teda tänamast kirjutatud raamatu eest. Knitted Lace of Estonia oli ju esimene, mida aastaid tagasi uurima hakkasin kui Linda Elgase rätiraamat oli pöörase huvi tekitanud. Kohe seejärel ilmus Haapsalu salli raamat. Võin julgesti öelda, et raamatud on mu elu muutnud. Võib-olla oleksin ma tänaseni kena klienditeenindaja muidu olnud. Kindlasti mitte aga nii õnnelik, kui ma oma käsitöiste väljakutsete ja seiklustega olen tänasel päeval. Nancy külastas põgusalt ka me teist kursusepäeva ning ma tean, et ta oli pikemal reisil sõpradega, kes ka Haapsalu Pitsikeskuses käisid ning seal koolitust said.
Nancy Bush külastamas meie teist päeva Foto: I.Viljasaar
Koolituse teine päev Foto: I.Viljasaar
Esimese päeva lõpetuseks oli väike laadapäev. Tunnike tihedat suhtlust veelgi ning need olid hetked, kus mulle tundus, et ma pean ainult ja ainult vett jooma, pea käib pisut ringi. Väsimus, see jõudis kohale alles hiljem ning selle vastu asusime koos Ivikaga taaskord jalutuskäigule. Nende päevadega sai Olustvere park ja kompleks talle päris selgeks, ma usun. Laadal, nagu ma arvasingi, kujunesid hitiks loodusvärvitud lõngad, mille olin kaasa haaranud. Ivika, energiline inimene, aitas leti taga särades.
Võimsad muljed ja emotsioonid jäävad mulle meelde selle aasta Craft Campist. Nagu öeldud, oli see mu tähtsamaid koolitusi. Sel suvel on mul plaanis veel mõned pöörased ja olulised ettevõtmised, aga sellest juba edaspidi. Tänan südamest korraldajaid ja veel kord head Ivikat!

Eelmise aasta Craft Campist on valminud väike videolõik. Kena ja inspireeriv, ei saa seda jagamata jätta. Selleaastased pildimaterjalid alles kogunevad.


Craft Camp 2016 from Viljandi Kultuuriakadeemia on Vimeo.

Friday, June 30, 2017

Longalangi Instagram. Kaks nädalat...

Väike pilk eelmisse nädalasse. Päevikuna üles tähendada mulle meeldib, fotode tegemise rõõmu pole veel leidnud. 75 päeva on muidugi aega seda veel leida. Piltide pealt vaatad ja ei saa aru, kuhu kadus kaks nädalat!?!

Thursday, June 15, 2017

Isiklik väljakutse Instagramis

Et kõik ausalt ära rääkida, sain esiteks aru, et blogimajanduse aeg on omal moel otsa saamas. Ei, mina ehk isegi viitsiks kirjutada, aga uuema aja mood on vaid pilte lapata, mitte lugemisega aega raisata. Seejärel jõudsin arusaamale, et kui ma ei proovi vooluga kaasa minna, ei saa ma kunagi teada, kas see mullegi meeldida võiks. Kolmandaks sain aru, et ma pean ennast kuidagi jõulisemalt distsiplineerima, kui tahan olla sotsiaalmeedias nähtav. Kõik kolm mõtet kokku viisid mind neljandale ja kõige hullemale- ma pean tegema konto Instagramis! 

Jõuline distsiplineerimine tähendab seda, et kolme kuu jooksul ma postitan iga päev ühe pildi oma käsitöölise-elust. Midaiganes ma sel päeval ka ette ei võta. Isiklikuks arenguprogrammiks olen võtnud, et kusagilt 70-ndast fotost võiks fotokäe ja -silma arenemine olla ka märgatav :-) Ma nimelt ei pea end piisavalt heaks pilditegijaks. Vaatab, kas treening mõjub.

Täna kestab inimkatse neljas päev ja ma pean ütlema, et mulle ei meeldi Instagram keskkonnana kui sellisena. Ütlen seda kasutusmugavust silmas pidades. Probleem on kindlasti ka selles, et ma ei kasuta Androidil jooksvaid seadmeid. Mul on Windowsi telefon, tahvel Windowsiga ning läpakas samuti. Tirides alla rakendusi, on mul kolme sorti ekraanivormidega Insta-elukas ja kuigi nuppe on seal vähe, satun ma ikka veel kimbatusse. Mismõttes ei saa pilti kusagilt kataloogist laadida?! Seadete paneeligi on lausa kahes variandis... Vanainimesele meeldiks hiirega ikoonile liikudes vihjamisi näha, mida ikoon endas peidab, mida teha plaanib. Olgu, nad on küll piltidena arusaadavad ja peaks olema ka intuitiivselt arusaadavad, aga võimalik, et probleem on hoopis mu aju ehituses. Ikkagi 1976. aasta väljalase. 

Kes tahab vaadata, kuidas katsed edenevad, siis minu konto Instagramis on longalangi nimega ja vähemasti neljanda päeva õhtuks annan veel lubaduse, et püsin reel. 86 suurepärast järgnevat päeva ootavad ju päevikuna ülestähendamist! 
Tänane pilt oli pikalt tehtud tööde korvis oodanud Silvia kirjaga sallile äärepitsi külgesilmamisest. Sall on 70%merseriseeritud villast, 30%kašmiirist ja seda ootab pikisilmi üks proua Ameerikas.

Thursday, June 8, 2017

Kaks käsitööpoodi Märjamaal

Teinekord vajab mõte tuulutamist ja täna jalutasin Märjamaal mööda peatänavat ning külastasin kahte kohta, kus ehe kohalik käsitöö elab. Märjamaa on pigem väike ja vaikne alev, seepärast ei saa me kuidagi ülemäära kunsti-, käsitöö- ja muude sarnaste kultuursete kohtadega laiata. Võib-olla on Tallinn ja Pärnu liiga lähedal, võib-olla on inimesed liiga rahulikud?  Isegi kohvikuid on... vaid üksainumas, kui paari pubi mitte arvesse võtta. Kuhu siis Märjamaal kiigata, kui otsid kingitust, käsitöötarbeid või tahaksid osta kohalike meistrite töid?

Märjamaal on Airi Evestuse Lapibutiik. Lapibutiigil on leht ka FBs ja Pärnu mnt 67 majas võtab pood-töötuba terve teise korruse. Mul oli hea meel näha, et viimasest külaskäigust on sealne kaubavalik veelgi rikkalikumaks muutunud. Kui kohalik õmblusinimene vajab midagi, ei pea ta üldse kaugele sõitma, Lapibutiigist saab vajaliku kätte, ma usun. Lisaks on seal rikkalikult Airi tehtud lapitöid, meeneid ja muud, heegelnõelu ja vardaid ning pisut lõngu leiab ka. Airi on tubli õmbleja, tema käest saab erinevaid õmblemis- ja lapitöid tellida.
Alevi teises otsas, minu elukohast vaadatuna, on Märjamaa Käsitööpood. Sellesse poodi ma ei olnud varem jõudnud. Õigemini poe algusaegadel ei läinud meelega, sest pole kurvemat asja, kui pooltühi pood. Vahepeal lendas mööda lausa mitu aastat ja täna külastades olin rõõmus, et sisse astusin. Kauplus asub Pärnu mnt 87 ja ka sellel poel on oma lehekülg FBs. Kes kauplust otsib, siis tuleb kiigata selle hoone sisehoovi
Mulle jäi silma vägagi viisakas lõngalett ja käsitöövalik on suuremas osas pigem kohalikku päritolu. Kes otsib kohalikke kudumeid, kaltsuvaipu, puutööd või tikandeid, astuge kindlasti läbi. Vardaletis on peamiselt Pony tootemark, kuid sain ka tiba targemaks- Novita kasepuust sukavardad on väga priimade otstega, neid plaanin proovida pitsikudumiseks.
Kaupluse ühe seina võtavad enda alla lõngavarud, käsitöö jäi küll pildistajal peamiselt selja taha... Letilt leiab näiteks Vigalast pärit Ilona Pappe tehtud tikitud käe-ehteid ning prosse, mille kindel omanäoline käekiri ning värvilahendused mulle muljet avaldasid. Prossid kahjuks pildile ei saanud, aga need olid kenad. Arutlesime müüja Piretiga, et kogu lugupidamise juures Muhu tikandi vastu, on midagi muud tikitud ehetel väga värskendav näha. Ilona tööde juures kangastusid mulle pigem Mehhiko ja sealne värvirõõm.
Märjamaal leiab veel käsitööd Rahvamaja piletipunktis, kus kohaliku käsitööringi naised omi töid müüvad. Need on põhjaliku hoolikusega tehtud ja alati, kui ma kinno lähen ning piletit oodates riiuleid silmitsen, mõtlen, milline hool ja aeg on neisse asjadesse pandud! Väärikat kinki otsides tasub Rahvamajja sisse astuda, isegi olen sealt kindaid ostnud. Ei saa öelda, et ma kududa ei oskaks, aga on töid, mis minu tehtutest näevad välja kenamad ja mille kaunistused on nutikamad.

Miks ma siis täna jalutasin ja mõtteid mõlgutasin? Sellepärast, et olen aru saanud- ma ei mahu oma tegemistega ammu enam koju ära ja kena väike pitsituba on Märjamaal täpselt puudu. Jalutanud läbi terve Märjamaa pika peatänava, põiganud nii mitmessegi kohta sisse, et uurida ja pärida ning maad kuulata, sain ma aru, et üüripinna leidmine ei ole kerge. Kinnisvaraportaale ma külastan nagunii reeglipäraselt. Küll mulle meeldiks, kui head lahendused mind ise leiaks, aga hetkel on see vist väga lihtsameelne soovunelm.

Saturday, June 3, 2017

Haapsalu salli servade viimistlemine

mittekorrektne ja korrektne äärepitsi lõplik viimistlus
Tänase postituse alustuseks leia kõrvaolevalt pildilt kaks erinevust! Leidsid? Kummagi salli äärepitsi välisserv on siinkohal tähelepanu all! Vasakpoolne on viimistlemata, parempoolne viimistletud sall.

Kõigepealt ma ütlen kaks asja, enne kui jutuga edasi lähen. Esiteks- äärepitsi lõplik viimistlemine on oluline! Haapsalu pitsikeskuse naised panevad seda alati nii mulle kui teistele kudujatele hinge peale.

Teiseks- ma ei ole sellest patust prii, et kõik minu sallid, alates esimesest, oleks laia maailma läinud just sellistena, nagu parempoolne sall pildil! Häbilugu, eksole. Ma ei pidanud aastaid tagasi seda üldse mitte nii oluliseks nüansiks, aga nagu näha, inimene õpib ja aastatega muutub ka ilumeel. Vasakspoolse salli serv ei tundu mulle praegusel hetkel üldse OK. Seega tunnistan enda arenemisvõimelisust, tunnen piinlikkust varasema mittekorrektse töö pärast ja võtan nüüd asjast otse rääkida.

Haapsalu salli viimistlemine toob esile pitsi ilu. Alles raamile või nõeltega venitusse pannes näeb tegelikult, kui suur on sall, kuidas mustri kudumine on õnnestunud ja kui ilus tegelikult on suur tehtud töö! Salli kuivamine käib tavaliselt kiiresti. Mõned tunnid ja tundub, et ongi kõik. Tegelikult võiks pitsil lasta siiski kuivada üleöö või vähemasti 6-7 tundi. Nupud ja paksemad kohad hoiavad niiskust kauem ja nii pikalt venituses olles saab villane korralikult käsutatud, kuidas ta edaspidi end hoidma peaks. Villasel on mälu, ta jääb end vormi hoidma. Teistsuguse loomuga materjalid, puuvillane, siid või sünteetika- neile venitamine nii põhjapanevalt ei mõju.

Peale salli raamilt mahavõtmist avaneb äärepitsi servast vaatepilt, mis on pildil vasemal. Olenevalt raamipulkade läbimõõdust on sakitippudes augud ja kahekordselt loodud serv on pika sirgena pinges. Tugevama venitamise korral on sakitipud nagu Eiffelid, Haapsalu naiste kõnepruugis nagu nisad teravad. Ühe kena ja suure töömahuga salli puhul ei peeta seda mitte heaks ja korrektseks.

Kuidas siis saada ümarate silmustega välisserv? Asja mõte on, et välimise serva silmused korjatakse ükshaaval vardale ja kergelt niiskust andes vormitakse taas ümarateks. Mina olen seda aja jooksul teinud kahel viisil.

Varem korjasin ma korraga ühele pikale kampsunivardale salli otsa ja serva silmused ning teisele vardale teise otsa ja serva. Tekkis paras pusandik, kus varrastel olevaid silmuseid kergelt sõrmeotstega kastsin ja lasin siis kuivada. Siis võtsin vardad välja ja ükshaaval kohendasin iga sakki. See ei olnud tegelikult teab, mis mugav viis ja tulemus ei jäänud ka alati maksimaalselt hea. Seega tuli leida uus, mugavam moodus.

Tänasel päeval on minu äärepitsi viimistlemise tööde järjekord selline:

  • Ma võtan tavalise sukavarda, ajan sellele silmus-silmuse haaval umbes kuue saki jagu äärepitsi välimist serva. Iga saki silmuste vardale saades sakutan korraks neid ka ühepikkusteks. 
  • Kõrval on kausike, milles paar supilusikatäit vett ja selles olev salvrätt. Salfakat katsudes saavad sõrmed just nii parasjagu märjaks, et oleks piisav, aga mitte liialt. 
  • Niiskete sõrmeotstega tupsutan vardal olevaid silmuseid. Tupsutan iga saki vardalesaamisel sakkhaaval.
  • Korraks mudin vardal olevaid silmuseid, aga mitte liialt palju, et viltida. Pigem ikka, et kergelt vormida. Silmuste piklikuks venitamise jäljed kaovad silmanähtavalt.
  • Tõmban varda silmustest välja ja eraldi sakutan igat äärepitsi sakki kolmes suunas, et ta oleks nüüd täisnurkne ja kenasti ümara servaga.
  • Jätkan sama järgmise sakigrupiga.

P.S. Salli venitades pista raami piid (või nööpnõelad, kui venitad tasapinnal) esimese ehk ülesloomise rea tagant, mitte läbi üksiku silmuse. Nii ei veni üks silmus ilmatuma pikaks ja pinge saab antud ikka kogu sakitipule.

P.P.S. Salli venitusse pannes vaata, et iga sakitipp jääks salli suhtes täisnurga all. Nii ei teki poolvildakaid sakke, mida hiljem jonksu saada on väga raske. Nurkade venitamisel on see teinekord keeruline.

Peale äärepitsi lõplikku viimistlemist vajab sall aega rahunemiseks. Kindlasti muutuvad tema mõõdud (kui ei usu, mõõda pinges salli raamil ja pingevaba salli paari päeva möödudes. Võid üllatuda!). Meistrite tarkus on lapata sall peale lõppviimistlust pikkupidi sakk-saki haaval kokku ning siis kokkuvoldituna panna padjavirna alla. See padjavirn on mulle alati mõttena kangesti nalja teinud, aga asi on tõenäoliselt selles, et kraasvillasest pitsipind saab nõnda käsu ennast fikseerida ja edaspidi hoida hästi vormi.

Loodan, et tänane postitus ei tundunud lihtsa targutamisena. Loodan, et noppisid endale siit iva. Äärepitsi ilu juurde tagasi tulles, viimistletud serv on ikka tükki ilusam, eksole? Ei ole enam seda pingutamise maiku asja juures. Olgu siis otseses või kaudses mõttes :-)

Monday, May 29, 2017

Reis Hiiumaale, tutvumine käsitööettevõtjatega

Ma ei olnud juba pikalt käinud käsitöise sisuga reisil ja võimalus Rapla rahvaga seda koos teha pakkus mulle headmeelt. Natukene peab puhkama, sellest olen ma aja jooksul aru saanud. Käsitööettevõtjate külastamine on väga hea puhkus. Peaaegu sama hea kui kusagil muuseumides ja galeriides päevade veetmine. Eks maitsed ole erinevad.
Hiiumaa oli ikka sama koha peal, kus vanasti. Polnud külas käinud juba vaat et kümme aastat. Hiiumaa oli ikka sama ilus, ilusamgi veel. Ja see, kuidas saare peal aeg seisma jääb oli tajutav ka meie pöörasest kohtade külastamise tempost hoolimata. Mina sain lõpuks oma tunni Orjaku sadama muuli otsas puhast meretuult ja suhtelist üksindust, seega olin rahul. Suhteline üksindus tähendab seda, et käimas oli Tuulekala festival ning muuli otsa tulijaid oli teisigi, aga ikka mulle meeldis. Mandri-inimesena jäi vaid soovida, et oleks meil Märjamaa külje all kasvõi viilukene seda merd ja vaatevälja...

Käsitöö hakkas silma juba sadamasse jõudes. Suurest käsitööpoest püüdis sõber Ulvi tekstiilist kala. Kala oli nii pikk, et peaaegu rinnuni. Olgu peale, läks riiulisse tagasi. Meeneks ostsin sealt paar puidust vidinat, sest kohalikku käsitööettevõtjat tuli ju toetada. Ei, tegelikult olid ikka asjad toredad, et ostsin. Väikese puuvurri peale oli Mettel väga hea meel ja puuliikide nimetustega joonlaud tekitas meie pere meestes väikese konkureerimise hetke. Mõlemad ju koolipoisid, üks veel metsakoolis.

Edasi viis tee meid lossibutiiki, kus sai lisaks muule maitsvat leedrilimonaadi mekkida. See oli tõsiselt meeldiv jook! Sealne käsitöötuba tekitas esimese mõtte, et mõis ja selline tuba oleksid kohad, kus elaks hea meelega kootud pits :-) Niisiis, lisaks merele võiks Märjamaa külje all olla ka mõni mõis, lisandus mu soovunelmate nimekirja.

Käsitööpoode ja meistreid, keda külastada,  oli meie reisile palju planeeritud. Kohad olid väikesed ja otse loomulikult orienteeritud turistile, aga väga armsad  ja sümpaatsed.

Kohaliku Leader-programmi prouad tegid meile ka tunniajase ettekande kohalikust ettevõtlusest kui sellisest ning mulle jäi hinge peale paar asja. Üks neist oli see, et väga hästi osatakse kohalikku pärimust ja omapära rakendada tootearendusse, kuid ekspordi koha pealt on arenguruumi palju-palju! Seda oli nii kahju kuulda, sest kolm suvekuud külalisi ei saa ju ometi piisavat sissetulekut tuua. Pean silmas just loomemajandusettevõtjaid ja käsitööinimesi. Ja see teine asi, mis hinge peale jäi, oli majandussektorite sissetulekute võrdluse "exceli-pirukal" nähtud number, mis käis loomemajandusettevõtjate kohta. See tegi mind kurvaks. Tõsi on- koht, millest saab niipalju inspiratsiooni ja mille põhjal teha suurepärast tootearendust võiks tuua sisse enam!

Usina pildistamise asemel nautisin kõike, mis silma jäi. Kaasa võtsin meeldivaid mälestusi ja paar pilti siiski klõpsisin. Kõige hämmastavam koht, mille suhtes ma siiamaani ei saa aru, kas see meeldis mulle või hoopis vastupidi, oli Hiiumaa Eiffel ja tema ehitaja. Respect, millises koguses mees suudab omi mõtteid teostada, aga vahepeal tabasin end küll mõtlemast, et kui pikk see samm geniaalsusest hullumeelsuseni ikka oli? Positiivne oli aga see, et korralikult keerelnud peavalu jäi nende puu-pöörasuste vahel hoobilt järele...
Reisi viimaste külastuste seas oli Hiiu Villa vabrik ja pood. Kuigi meie peale peremees väga pikalt juttu ei kulutanud, olid tema laused väga hoolsalt lihvitud killud-pärlid. Tore oli. Tõsimeelse käsitöö-eestlasena, kes kannab ka praegusel aastaajal toas villast sokki, ei pidanud paljuks osta Hiiu Villast omale punase viltkübara. Sel aastal, jaanid kohe ukse ees, enam vist kanda ei sobiks, aga edaspidiseks olen siis hästi varustatud. Väga hea kvaliteediga olid seal vististi kõik esemed, mida müüdi.
Mulle meeldis, et kogu reisi vältel oli meil kaasas jutukas giid. Saare mõne nurga kohta tekkis kohe teine pilt ja kohalike olude ja inimeste kirjeldamise tõttu sain emotsiooni, mis on midagi muud, kui ise lihtsalt saarele külla minnes. Vahemaad olid väikesed ja seda oli ka Tuulekala Festival, kus me oma reisi lõpetasime. Koju tulin rõõmsalt puhanud peaga ja tegemata töödest ei ole suutnud veel tänasekski omale paanikat taas üles tõmmata. Viimasel pildil autoportree Orjaku sadama kividel.



Thursday, May 11, 2017

Looduslikud kiud

Jätkuks eelmisele postitusele lühidad kokkuvõtted erinevate looduslike kiudude kohta, mida üks pitsikuduja kasutab. Loodan, et alljärgnev võiks olla abiks otsustamaks, milline materjal vastavalt kudumi otstarbele ja kasutusalale valida. Või aru saamaks, miks kudum ei tulnud välja selline, nagu oodatud ja ei käitugi ootuspäraselt...
Tsellulooskiudude koha pealt on kirjeldus kaunis napp, kuna ise sallidele keskendununa olen ülepea "villainimene".

Mul on piinlik, aga kasutatud piltide netiviiteid ei ole säilinud (kasutamise hetkel salvestasin need arvutisse).
Erinevate kiudude  pinnad mikroskoobiga vaadelduna


Lambavill 

Villa, ull, wool, wolle, laine, lana, wol. Lambavilla rahvusvaheline tähis on WO.

Nii nagu inimeste juuksed erinevad isikuti, on erinevad ka loomade karvad. Sõltuvalt sellest, kelle villakuga tegemist või millistes tingimustes ja millise toiduga loom on kasvanud, võivad kiud erineda väga suuresti. Pikad või lühikesed, paksud või peenikesed, siledad või karused, sirged või käharad- palju erinevusi, kuid proteiinkiududel on palju ka ühisnimetajaid.

Mikroskoobi all proteiinkiude vaadeldes näeb nende soomuselist pinda. Soomuseline pind annab kiule suuresti tema karakteristikud- kuidas kiud käitub, välja näeb ja käe all katsudes tundub. Soomused käituvad nagu väikesed sõrmekesed, hoides lõngaks töödeldud kiudusid koos. Samas nad eraldavad kiudusid üksteisest, moodustades nende vahele õhupuhvri. Soomused on „süüdlased“ kui kuuma ja külma vaheldumisel seebivees hõõrudes saab tekstiilist vilt.

Mida peenemad on villakiud, seda peenemad ja rohkearvulisemad on ka soomused. Mida jämedama kiuga tegemist, seda vähem on soomuseid ja seda suuremad nad on. Ülipeenel meriinovillal võib olla 2,5cm kohta isegi kuni 3000 soomust. Sellised soomused on nii mikroskoopilised, et isegi kõige tundlikum nahk ei saaks nende eristumist tunda ning see teeb peene meriino väga soosituks õrna nahaga kandjatele. Nii peenete soomustega pinnale langev valgus peegeldub tagasi õrna mati säraga ning see on näiteks meriinovilla üks iseloomulikke omadusi.

Võrdlusskaala teise otsa võiks asetada pikkade karmide soomustega villa. Jämeda läbimõõduga kiud, vähem ja suurema mõõduga soomuseid, 2,5cm kohta näiteks kuni 600- see muudab tunde naha vastas kandes karmimaks. Kõrvalpõikena lambavilla juurest- vähene soomuste arv mõõtühiku kohta ei pruugi alati tähendada aga kiu karmi olekut- angoorakiul on soomuseid vähe, kuid nad on sellise kujuga, et asetumine üksteise suhtes annab libeda pinna. Mohääril, samuti suurte soomustega kiul, on need aga sellise kvaliteedi ja omadustega, et näiteks esimene pügamine annab kašmiiriga sarnaselt pehme kiu.

Grayface Dartmoor lambatõug
Soomused on olulised materjali soojapidavuse seisukohalt, nende asetus ja rohkus annab materjali sees õhuruumi ning sellest sõltub soojuse edastamine. Kraasituna ja kedratuna on ka väga peen villane lõng soojapidav materjal. Kammvillases lõngas asetsevad kiud korrapärasemalt ja seetõttu on soojajuhtivus pisut erinev.

Villakiud on vetruvad ja venivad. See tähendab, et peale venitamist oma mõõdust ühe kolmandiku võrra pikemaks, märjana isegi 2/3 võrra, on villane suuteline taastama oma endise kuju. Olgugi, et leiutajad on teinud tormilist arengut tekstiilide vallas, ei ole suudetud toota niivõrd paljude positiivsete omadustega kiude kui vill.

Kiudude looduslik pikkus sõltub lamba tõust ja pügamise tihedusest. Tavaline pügamise tihedus on kaks korda aastas. Põhireegel on – mida peenemad on kiud, seda pehmemad nad tunduvad naha vastas. Lühikestest kiududest tehtud lõngast kudumid on rohkem pillingualtid. Seetõttu võivad ka parimad meriinod olla topiliseks muutuvad. Kiu pikkus võib tuleneda ka ebakvaliteetsest pügamisest, karmist töötlemisest. Pikkadest kiududest töödeldud lõng ei pruugi olla küll nii pehme, kuid see on vastupidavam kuna pikad katkematud kiud hoiavad ketruse ja korrutuse tõttu tihedalt kokku. Kui kudumi puhul on ette näha kandmisel hõõrdumist nagu näiteks sokkide puhul, oleks mõistlik valida pikkadest kiudest töödeldud lõng.

Lambatõugusid on palju, vähemasti paksu raamatu jagu...
Säbarus aitab kiududel omavahel kedrates sobituda ja korrutades tasakaalustuda. Säbarus aitab kiudude vahel hoida õhku, mis muudab materjali soojapidavamaks. Peened kiud nagu näiteks meriino ja Rambouillet on väga peene ja tiheda säbararusega kogu kiu ulatuses. Seevastu pikakiulised villad nagu näiteks Blueface Leichester on pikkade laugete lokkidega. Säbaramatest kiududest saab alati õhurikkamat ja soojapidavamat lõnga, mis vetrub ja on hinnatud just pehmete kudumite loomisel. Seevastu pikkadest laugetest kiududest saab tugevama, siledama, ka läikivama lõnga.

 Angoorakits ja kašmiirkits 

Angoorakits
Lisaks nimetatutele tuntakse kudumismaterjalidena ka Tiibeti kitse, kašgoora kitse villa ja segulõngades ka Euroopa kitse villa.

Siidise kiuga villa andvaid angoorakitsesid tunti juba 14 sajandit e.m.a. Tänapäeva mõistes angoorakitsesid teatakse 13 saj. AD Ankarast, Türgist. Sealt tuleneb ka nimetus angoora. Nimetus „mohäär“ võib tulla araabia sõnast mukhayar, mis laias laastus tõlgituna võib tähendada  - valima. Rahvusvaheline koodlühend on WM.

Angoorakitsed on pidamistingimuste suhtes väga nõudlikud. Kitse pügatakse 2 korda aastas ja villaku kogus on kokku ca 5-8kg. Angoorakitsel ei ole alus- ja pealisvilla, kogu villak kasutatakse sorteerimata. Tänapäeval enam kui 60 %  maailma mohäärist tuleb Lõuna-Aafrikast, teisel kohal on USA (Texas). Muudes maades on mohääri tootmine olnud pigem vähene. Euroopa suurimaks mohääritootjaks on Šotimaa.

Mohääril on suurepärased omadused. See on tuld hülgav, mustust hülgav, võib imada niiskust ilma, et tunduks märg või külm. Kiud imavad värvaineid väga hästi ja peegeldavad neid säravatena. Ta on soojem ja tugevam kui vill, suurte lamedate soomustega, mis annab kiu katsumisel siidise tunde. Kiud on pikad, nende läbimõõt suureneb kitse vananedes.

Olenevalt looma vanusest, võib kiu pehmus varieeruda. Vanemalt loomalt saadud vill võib olla lausa kare. Superfine kid mohääre saadakse ainult kuni 6 kuu vanuse kitse esimesest niitmisest. Selle pehmus võib võistelda kašmiiriga. Järgmisena looma vanust silmas pidades tuleb kidmohäär. Yearling mõiste tähendab teisel ja kolmandal pügamisel saadud villa. Kui toote sildil on ainult mohäär, on see noore täiskasvanud või täiskasvanud kitse villast, alates viiendast pügamisest. Kuna peenemad noorlooma kiud maksavad rohkem, märgivad lõngatööstused selle alati ära.

Lõnga saamiseks kedratakse mohääri kiud kokku peene nailoniga või nailoni ja villaseguse peene kiuga, mohäärikiud sõlmuvad selle ümber aasakestena. Mõnikord müüvad lõngavabrikud sellist aasalist lõnga bukleelõngana, tavaliselt harjatakse kiud taas lahti ning kammimine muudab selle karvaseks ja mõnusaks lõngaks. Puhast, lahtiharjamata mohääri välditakse kuna ta on tihe, libe kiud, millel ei ole venivust ja n.ö mälu. Kududes puhtana, saab pinna, mis on tohutult läikiv ja langev, kuid hoidvate soomuste ja kiu säbaruse puudumise tõttu kaotab kiirelt oma kohevuse. Teiseks eelistatud materjaliks mohäärikiudude ketramisel on siid. Siidil on sarnaselt hea langemine ja särav läige ja ta suudab veel enam värvaineid imada. Siidiga kokku kedratuna saab mohääri kohevus särava ja õrna halo. Mõned lõngakompaniid lisavad villasele lõngale vähekene mohääri, et saada materjali millel on läige.

Kašmiirkits on pärit Himaalajast ja nimetuse saanud India Kashmere provintsi järgi. Kašmiirikiudu andvaid kitsetõuge on maailmas 68, kasvatamiseks sobilikke tingimusi on 12 riigis. Kashmere provintsi monopoliks olid sealsed kitsed kuni 15.sajandini. Tänapäeval tuleb enamus kašmiirist Hiinast ja Mongooliast.

Kašmiirkitsed
Kasmiiri (rahvusvahelise tähisega WS) saadakse kitsedelt peamiselt kammimise teel, kuid ka pügades. Kokku annab üks kits aastas ca 300-500 grammi villa- sellest ka kašmiiri pöörane hind. Vill koosneb pehmest ja lühidast alusvillast ja pikemast pealisvillast, mis sorteeritakse käsitsi eraldi. Lõngatööstus kasutab kitsede alusvilla.

Kašmiirikiud on ilma südamikuta ja jämedus on alla 19 µm (võrdluseks- tõeliselt peen meriinokiud on mõõdus ca 21µm). Nepaalis ja Kashmiris toodetud pašmiinade tooraineks oleva kitsevilla kiu jämedus on 10-14µm. Soomused paiknevad kiul ebakorrapäraselt.

Kiu omaduste poolest on kašmiir väga soe, kergesti vanuv ja tundlik keemilisele keskkonnale. Ta imab niiskust lambavillast paremini ja kootuna on hea langevusega. Kašmiirikiudu segatakse tihti töötlemisel nii villa, meriino, puuvilla kui siidiga. Kammlõnga kasutatakse käsitöölõngades, kraasvill läheb kangatööstusse. Kašmiiri hooldamisel tuleb olla väga ettevaatlik ja hoolas- vältida kuuma vett või temperatuuride vaheldumist, kasutada vaid villale mõeldud pesuvahendit ning vältida igasugust hõõrumist.

Kaamellaste villad 

Sellesse gruppi kuuluvad kaameli (WK)-, laama (WL)-, alpaka (WP)-, guanako (WU)- ja vikunjavill (WG).

Laamad
Laamad on pärit Lõuna-Ameerikast ning tänaseni lisaks muude kasutusalade kõrval olulised veoloomad.  Laamavillal on selgelt eristatav pealiskiud- mitteelastne, läiketa ja jämeda ning pika kiuga vill. Lisaks on peen ja pehme alusvill. Värvuselt on vill must, pruun või valge. Laamavill on soe, kerge ja heaks omaduseks on tema tugevus.

Käsitöölõngasid valmistatakse laama alusvillast. Loomi pügatakse tavaliselt üle aasta. Laamavillast lõngade puhul tuleks tähele panna, et kiudude hulgas ei oleks palju nähtavalt teist tooni pealiskarvu- need võivad kudumis torkima hakata. Kiud on pikad ja tugevad ning tihti valmistatakse neist kammlõnga, mis on vastupidav ja sile, kuid samas vähese elastsusega.

Laamast enam on villaloomana tuntud alpakad, pärit samuti Lõuna-Ameerikast. Neid kasvatataksegi peamiselt villa saamise eesmärgil, suurim populatisoon on Peruus. Metsikuid alpakasid pügatakse üle aasta, farmialpakasid võidakse pügada kaks korda aastas. Kolme eri liigi alpakate puhul jäävad villa omadused peajoontes siiski sarnasteks, kuid on ka erinevusi. Vikunjavilla kõrval on alpaka kaamellaste hulgas üks väärtuslikuma ja hinnatuima kiu andja.

Alpakad, minu lemmikud :-)
Alpakavillasid on kuni 52 erinevas värvitoonis. Ühelt loomalt võib aastas saada kuni 7kg villa, millest heade omadustega on umbes pool kogusest. Iga villak sorteeritakse käsitsi kiu läbimõõdu alusel kategooriatesse:

  •  Royal Alpaca- vähem kui 19 µm 
  •  Baby Alpaca- ca 22,5 µm 
  • Superfine Alpaca- ca 26,5 µm 

 Neist jämedamad ja lühemad kiud on nimetustega Huarizo, Coarse ja Mixed Pieces. Kiud, mis on jämedamad kui 34 µm, klassifitseeritakse laamavillana, kuigi on pärit alpakalt. Nii laama- kui alpakakiud ei allu hästi valgendamisele ning ei viltu kergelt.

Alpakade villas ei leidu lanoliini, seega on ta alati puhtam kui lambavill ja soovitatud tundliku nahaga kandjatele. Alpaka karva kiududel on vähe suuri soomuseid ja seetõttu on alpakalõng alati siledam ja läikivam kui lambavill.

Kaksküürkaamel
Kaamelivilla (rahvusvaheline sümbol WK) annab kaksküürkaamel ja seda toodetakse peamiselt Iraanis, Afganistanis, Venemaal, Tiibetis ja ka Austraalias. Peamiseks tootjaks on siiski Hiina. Head kiudu saab soojas kliimas elavatelt loomadelt ning seda kogutakse karvaajamisel. Aastane villatoodang on looma kohta 2,54kg.

Alus- ja pealisvill eraldatakse kammimise käigus. Alusvilla säbarus on laugjas, kiu mõõte võib võrrelda meriinovillaga. Kaamelivill on hea soojahoidja, kiu tugevus sarnaneb lambavillale, kuid ta on keemilise keskkonna suhtes tundlikum. Kaamelivilla kasutatakse nii puhtalt kui segatuna lambavillaga, ka puuvillaga ja sünteetiliste kiududega.


Angooraküülik 

Angooraküüliku villakiud võib olla kuni 30cm pikkune ja seda peetakse kaheksa korda soojemaks kui lambavilla. Kiud sisaldavad endas rohkelt õhuõõnsusi ning see muudab villa soojaks ja mahuliseks. Kuna küülikute rasunäärmed on väikesed ja vähesed, on saadav vill väga puhas ja seda võib koheselt kedrata. Villa saamiseks küülikuid nii kammitakse, kitkutakse (karvaajamise perioodil) kui ka pügatakse (mitu korda aastas). Põhiline villatoodang tuleb Hiinast, kuid Euroopas on väga kvaliteetse ja kalli angooralõnga tootjaid, kes ei kasuta villa saamiseks pügamist.

Küülikute villa kvaliteet sõltub loomade pidamistingimustest ja nende kasuka kammimise tihedusest. Aastas annab küülik ca230 grammi villa. Vill on oma loomult väga kerge st kaalu silmas pidades mahult suur. Segulõngades ca 20% angooraküüliku villa osakaal on juba märkimisväärne. Angooralõngaga kudumisel peaksid vardad olema võimalikult vähe libedad (eelistatult puuvardad).

Kiu säbaruse vähesus ja libedus nõuavad ketramisel suuremat keerdude arvu, et lõng püsiks koos. Kedratakse pesemata ja kraasimata villa. Angooralõngade kvaliteet võib olla väga erinev, vältima peaks lõngasid, mis on liigselt kohevad (ajavad karva) või milles on liiga suur osakaal pikki, karme pealiskarvu turritamas. Angoorakiude sorteeritakse kolme klassi, keskmine ja heade omadustega on prime-klassi vill, kiu pikkusega ca 3 tolli.

Angooralõngad on loomult jäigad, neil puudub vetruvus ja mälu. Selle tõttu ei pruugi lõng olla kudumis hästi vormi hoidev. Hõredamaks ja pitsiliseks koeks soovitatakse kasutada angooraga segulõngasid.  Angoora on väga vanumisaldis materjal. Tema hooldamisel peab olema ühtlane madal veetemperatuur ning pestes kudumit ei hõõruta ega väänata.

Siid 

Silkki, natursilke, silk, Seide, soie, seta, zijde (SE) 

Siid on ainus looduslik kiud, mis oma ehituselt meenutab tehiskiude- on pikk filamentkiud. Siidikiud koosneb kahest selgesti eristuvast osast: kahest fibroiinkiust ja neid ümbritsevast siidliimist. Mõlemad on valkained. Siidikiud on siidiussi vastse elutegevuse tulemus. Vastne eritab peas olevatest näärmetest nõret ning keerutades end umbes 200 000 korda ümber oma telje, toodab sel moel enda ümber kerides ca 732 meetrit kiudu kookonina.

Tussah siidi ehk metsiku siidi tootmisel ei ole siidiusside toidulaud kontrollitud, nad söövad erinevate puude lehti ning nii satub nende organismi tanniin. Tussah siidi kollakas-pruunikas värvus on sellest tingitud. Vaid valitud mooruspuulehti süües ei pääse tanniini vastsete organismi ja nii on saadav kiud lumivalge (Bombyx Mori) kultuursiid.

Kookonite tootmist alustatakse kevadel, kui mooruspuud lähevad lehte. Munadest hautakse täpselt arvutatud päevade jooksul välja röövikud, kes hakkavad elama spetsiaalsetel alustel. Neid toidetakse värskete mooruspuulehtedega. Täiskasvanuks saades siidiuss lõpetab söömise ja nukkub. Normaalselt kestaks nukkumisperiood 2-3 nädalat, kuid see katkestatakse tervete kookonite saamiseks kümnendal päeval.

Puhastatud ja sorteeritud kookonid pannakse likku kuuma seebivette, et pehmendada kiude koos hoidvat ainet. Pehmendusnõus olevad pöörlevad harjad eemaldavad pealmise jämedama siidikihi. Nüüd on võimalik kerida siid ühe pideva kiuna. Siidi kerimine on suurelt osalt käsitöö, sest iga niiti tuleb jätkata, kui mõni kookon on otsa saanud.

Siidikiud jagatakse kolmeks kategooriaks: pikad kvaliteetsed kiud tekstiilitööstusele, kookonite algused ja lõpud ning mitte nii kvaliteetsed kiud lõngatööstusele ja vähekvaliteetsed järelejäänud kraasmed. Tekstiilitööstusse minevad kiud on ülipeened, ühtlased ja libedad, käsitsi kudumine neist oleks vaevaline. Lõngatööstusele minevad lühemad kiud kraasitakse ja kedratakse omavahel kokku.

Siid on üks tugevamaid kiude. Tema tõmbetugevus on näiteks villast üle kolme korra suurem. Venitamisel ei ole siid muude kiududega võrreldes eriti elastne ja paindekestvus on tal ka keskmine. Metsikute siidide tugevus ja elastsus on tunduvalt väiksem kui kultuursiididel. Siid on väga hea niiskuseimaja, naha vastas alati soe. Oma jäikuse tõttu ei hoia siid hästi vormi, kuid on peale taasviimistlemist jälle korrektne.

Siidist kudumisel tuleks valida puidust mittelibisevad vardad, sest kiud ise on väga sile ja libe. Kiud kipuvad jääma kinni varraste või maniküüri ebaühtluste taha. Jäiga loomu tõttu tasuks valida pisut väiksem vardasuurus, kui muidu sama jämedusega materjale kududes. Jäikuse tõttu jäävad kudumis näha ka kõik ebaühtlused ning lõngapinge vaheldumised, mis ei kao viimistlemisel. Puhtast siidist kududes võiks eseme vastupidavust silmas pidades eelistada tihedama keeruga ja korrutusega lõngasid.

Kuumust talub siid paremini kui vill. Pikemat aega võib ta olla 120-130 ° C kuumuses, kuid 170 ° C juures muutub hapraks. Siidi puhul vältida kindlasti otsest päikesevalgust ja kokkupuutumist olemkeemiaga (nt lõhnaõlid jms).

Siidi juures äratab tähelepanu spetsiifiline lõhn, eriti, kui kiud saab märjaks. See tuleneb siidiussi nuku jäänustest, mida ei ole korralikult materjalist välja saadud. Peale korduvat pesemist võib see kaduda, kuid tihti annab tunda edaspidigi igal pesukorral. Ekstreermse vahendina, kel jugust, võib katsetada materjali töötlemist rohkes vees pesusooda ja seebilahusega kõrgel temperatuuril. Hiljem kindlasti rohkelt loputada ja tasakaalustada siid happelise keskkonnaga (äädikalahuses).

Puuvill 

Baumwolle, cotton (Bw CO) Kasvab Lõuna- Ameerikas, Aafrikas, Kesk- Aasias.

Puuvill ei olnud Euroopas pikalt tuntud. Algselt räägiti legende puude otsas kasvavatest villakutest (Baumwolle). Tegelikult saab puuvillakiu teekond lõngaks alguse taimekupras seemneid ümbritsevast peenest tselluloosikiudude kogumikust.

Puuvilla sorte ja töötlusi on erinevaid. Parimaks peetakse Egiptuse ja Pima puuvilla (pikad, ülipehmed ja peened kiud). Puuvillakiud on üldiselt tugevad ja vastupidavad, märjaks saades nende tugevus kasvab. Töötlemisel peetakse silmas, et mida tihedam on ketrus, seda kvaliteetsem ja kauemkestvam on materjal. Seda võiks jälgida ka puuvilla kudumismaterjaliks valides.

Puuvillane lõng võib nii kokku tõmbuda kui välja venida. Kokku tõmbub ta pesus ja välja venib kandmisel. Aja jooksul kokkutõmbumine väheneb, kuid vormi hoidmine jääb kehvaks. Puuvillakiud on suhteliselt jäik. Tihe, mitmekihiline lõng, millel ei ole tugevat keerdu, on omaduste poolest pisut vähem jäik, kuid ei hoia samuti hästi vormi. Ketramisel ja korrutamisel ei saavutata alati lõngas tasakaalu, seetõttu võib kudum jääda kiiva hoidma. Peale viimistlemist (või spetsiaalselt valitud koekirjade kasutamist) saab kudumi vormi parandada.

Puuvillase eritöötluseks on merseriseerimine. Selle käigus saavutab lõng särava ilme, muutub vastupidavamaks ja paremini värvitavamaks. Merseriseerimise käigus töödeldakse kiude seebikivi lahuses, kus kiud paisuvad jäädavalt ja muutuvad sirgeks. Selliseid kiude kokku kedrates saab särava, tugeva puuvillalõnga.

Puuvillatööstust peetakse keskkonnaohtlikuks tootmisharuks, kus kasutatakse palju loodust saastavaid väetisi, putukamürke, kemikaale. Tundlikuma nahaga inimesed võivad seda puuvillaseid tooteid kasutades tajuda. Ökopuuvilla märgistus näitab, et puuvilla tootmisel ja kasvatamisel ei ole kasutatud kemikaali. Näiteks Green cotton märgisega puuvill on pestud loodusliku seebiga Orgaaniline puuvill kasvatatud maheviljelemise põhimõttetel -vähemalt kolmeaastasel mahepõllul.

Lina 

Lina (LI, FL) 

On üks iidsemaid kiutaimi. Lisaks tselluloosile sisaldab lina ka ligniini,mis annab kiule iseloomuliku värvuse (hallist rohekaspruunini). Kiu värvimine ei ole lihtne, kuid ta on väga hea värvi hoidja.

Lina imab niiskust ja talub päikesevalgust paremini kui puuvill. Kemikaale talub lina vähem ja kulumiskindlus on väiksem. Lina kiud on eriti tugev, märjalt suureneb tugevus veelgi. Lina juhib hästi soojust seetõttu tundub nahal jahe. Tänu siledale kiu pinnale on linal ilus läige, mida rohkem lina kanda ja pesta, seda pehmemaks ja kenamaks ta muutub. Täislinane lõng on jäik ja raske, pigem kasutatakse lina segatuna teiste kiududega.
Kasutatud kirjandus:
 Hein, Anne „Tekstiilkiud ja nende omadused“  https://www.tlu.ee/opmat/ku/MLT6040/ 
 Ojaste, Ann „Käsitöölõngad“ http://www.eope.ee/_download/euni_repository/file/105/K%C3%A4sit%C3%B6%C3%B6l%C3%B5ngad.pdf  
 Parkers, Clara „The knitters book of yarn“ 
 Tekstiilikiudude sõnastik ja lühendid https://textile.ee/sektorist/sonastik 
 Tuulik, Diana „Sissejuhatus tekstiilmaterjaliõpetusse“  http://eprints.tktk.ee/154/1/index.html 


Wednesday, May 10, 2017

Kokkuvõtlikult pitsikudujale- kiud ja lõngad

Sel kevadel oli mul vaja kokku panna paari sõnaga teadmisi pitsikudujatele. Paarist sõnast sai rohkemgi. Lisaks pitsikudumise põhitõdedele pidasin vajalikuks koostada kokkuvõte materjalide ja kiudude kohta ning natuke rääkida lõngast kui sellisest (ja töötlusest). Pidasin vajalikuks kirja panna neid asju, mille kohta mul endal algaja pitsikudujana kõige enam infopuudust oli. Ehk on teistelegi abiks...

Materjalid, kiud 

Õige koostisega lõnga valik on pitsi kudumisel sama oluline tegur kui kudumisoskus. Materjali valides on oluline silmas pidada kudumi hilisemat kasutusotstarvet.
 Mitmed uued kiud, mis on viimastel aastatel turule jõudnud, on taimset päritolu, kuid neid ei liigitata taimsete kiudude hulka, kuna algne materjal ei ole kiukujuline. Siia hulka kuuluvad näiteks azlon, sojaoakiud /Soysilk/, PLA (valmistatud fermenteeritud maisitärklisest), bambuskiud (valmistatud bambuse varrest).

Mitmed allikad peavad ehtsaks siidiks mooruspuu siidiliblika poolt toodetud kiudu, teistelt siidiliblikatelt saadavat kiudu nimetetakse metsiksiidiks. EL tekstiilinimetuste direktiiv 96/74/EÜ määratleb siidi üksnes siidiliblikatelt saadava kiuna. (D.Tuulik)  

Kiudude jaotumine keemiliselt (D.Tuuliku järgi): 

Kiudude omadused keemilise koostise järgi:
Tselluloos- ja valkkiud on omavahel rohkem sarnasemad omaduste poolest, kui sünteeskiud. Tselluloos- ja valkkiud on mõlemad hügroskoopsed, mistõttu on nad ka kergesti värvitavad. Tsellulooskiud taluvad hästi leeliseid ja halvasti happeid (hape lagundab tselluloosi). Valkkiudude vastupidavus on vastupidine: taluvad halvasti leeliseid, kuid hästi happeid.

Samal ajal kui vill on hea niiskusimamisvõimega on ta osaliselt märgumatu, sest villakiudu kaitsvat soomuselist väliskihti (ehk kutiikulat) katab rasunäärmetest eritunud vahakiht. See vahakiht laseb niiskust läbi väikeste pooride vaid auruna, veetilgad neist läbi ei lähe. Nii et kui kiupinna kaitsekiht on piisav ja pind tihe, siis see on osaliselt mittemärguv.

Päikese ultraviolettkiirgusele (UV) on tsellulooskiud üldiselt vastupidavamad, valkkiud muutuvad püsival mõjutamisel kollakaks ja nende tugevus väheneb.

Puhastatavuse poolest on kõige kergemini puhastatavad sünteeskiud (kuna ka nende määrdumine on pigem vähene), tsellulooskiude sisaldavaid tooteid on võimalik isegi puhastamise eesmärgil steriliseerida. Valkkiud on seevastu raskesti puhastatavad ja nende hooldamine eeldab eritingimustega arvestamist.

Lõngad 

Tekstiilikiudude põhiomadustest saab täpsemalt lugeda D.Tuuliku õppematerjalidest. Neist teadmistest võib olla abi kudumismaterjalide valikul. Sellest materjalist leiab näiteks infot kiudude pikkuse ja jämeduse olulisuse kohta, kiudude venivuse, tugevuse ja hõõrdekindluse kohta, kiudude termilise ja keemilise püsivuse ning muu kohta.

Käsitsi ketrajad analüüsivad villa enne selle töötlemist. Kudujad saavad toodetud lõngale hinnangu anda pärast selle kasutamist. Siiski saab ette näha paljusid asjaolusid sõltuvalt kasutatud kiududest. Lõnga puhul saab hinnata ketrust, korrutust ja kiu omadusi üldisemalt. Selleks, et vaadelda kiu läbimõõtu, säbarust ja pikkust, võib lõngast välja tõmmata üksikuid karvu. Tuleks tõmmata kiude mitte lõigatud lõnga otsast, vaid kusagilt lõnga keskelt.

Mida jälgida:  

  • Kuidas kiud välja näeb? 
  • Kui pikk on kiud? 
  • Kas nad on siledad, lokkis, lainjad või krimpsus? 
  • Mitme kiu võrdlusel on nende pikkus sama või erineb suuresti? 
  • Kas nad tunduvad samasugused või nende jämedus erineb suuresti? 
  • Kas kiudude värv on ühtlaselt jaotunud või on nad keskkohast heledamad? 
  • Kuidas valgus kiult tagasi peegeldab – on matt, tuhm, läigib? 

Kes on mu kursustel käinud, need kindlasti mäletavad kaasa võetud halbade näidetena rohelist "vindist" kera ja kiivakiskuvat salli. Ma ei väsi kordamast, et nii nagu käitub lõng keras, hakkab eeldatavasti käituma ka pitskudum (meriino on teinekord pöörane vetruja).

Kiu jämeduse iseloomustamiseks on mitu võimalust. Pitsikudujale võib oluline olla alljärgnev, sest lõngade mõõte märgitakse mitmeti:

1. Kiu läbimõõt - avaldatakse mikromeetrites ehk mikronites (1µ= 10 astmel -6 m ehk 1/1000mm) Keskmine kiudude jämedus on 12 - 40 µm (villal 15 - 60 µm, puuvillal 15 - 25 µm, siidil 10 - 15 µm, linal 12 - 16 µm, keemilistel kiududel 15 - 60 µm).

Tänapäeva kiumaailmas kasutatakse läbimõõtu kiudude jämeduse mõõtühikuna suhteliselt vähe, kuna eriti looduslike kiudude ristlõikepinnad on erikujulised ning kiudude laius varieerub isegi ühes ja samas kius. Kui numbrid ei ole lemmikud, siis võib jätta meelde – mida väiksem on mikronite arv, seda peenem on kiud. Tavaline pikakarvalise lamba vill võib olla 20-30 mikronit, peenel meriinol 18-24 mikronit. Võrrelduna inimjuukse läbimõõt on keskmiselt 50-100 mikronit. Mida peenem on kiu läbimõõt, seda pehmem tundub ta vastu nahka.

Et eriliigiliste kiudude jämedused oleksid rohkem teineteisega võrreldavad, siis kasutatakse jämeduse väljendamiseks kaudseid mõõtühikuid, kus võrreldavateks suurusteks on kiudude pikkuse ja raskuse suhe. Kui näiteks üks teatud pikkusega kiud on teisest sama liigi kiudaine samast pikast kiust 4 korda raskem, siis peab see kiud olema teisest ka 4 korda jämedam.

Sellisteks kaudseteks mõõtühikuteks on meetriline number (Nm) ja tex.
2. Meetriline number (Nm) - väljendab meetrites kiudude kogupikkust, mille raskus on 1g (ehk 1g-se massiga kiu pikkus meetrites). 1 Nm = m / 1g

Mitmed firmad kasutavad meetrilist numbrit ka õmblusniitide jämeduse väljendamiseks.

Mida peenem on lõng (või kiud), seda suurem on meetriline number 

3. Tex - 1000 m (1 km) pikkusega kiu raskus grammides. 1 tex = g / 1000 m ehk  1g materjali, jämedusega 1 tex, on 1000 m pikk. Tex-süsteemis kasutatakse järgmisi mõõtühikuid: Tex = g/km; detsitex (dtex) = ; kilotex (ktex) = kg/km; millitex (mtex=mg/km) Seega, 1 tex = 1000 mtex = 0,001 ktex Meetrilise numbri ja texi vahelist seost väljendatakse: Tex = 1000/ Nm Näiteks: puuvillakiu Nm = 4500 - 8000; 1-4 dtexvillakiu Nm = 200 - 5000; 5000 - 200 mtex

Sõna „pitsilõng“ on üldine, sestap ka täpsemad numbrilised määratlused eespool. Inglisekeelses kudumisleksikas võib leida ka pitsilõngade mõõte täpsustatult (E.Yangi järgi):

  • Fingering weight (approximately 190 yards per 50 gram ball) ehk 173m/50gr=350m/100gr  ;
  • Lace weight (approximately 500 yards per 50 gram ball) ehk 457m/50gr=914m/100gr  
  • Cobweb weight (approximately 775 yards per 50 grams) ehk 708m/50gr= 1416m/100gr 
  • Gossamer weight (approximately 1,300 yards per 50 grams) ehk 1188m/50gr= 2376m/100gr 

Valikud: segulõng või naturaalne koostis? 

Sünteetilised kiud 

•Kergemad
•Odavamad
•Ei tõmbu kokku
•Soojas vees võivad venida
•Kergemini pestavad

Naturaalsed kiud 
•Lasevad paremini õhku läbi
•Imavad niiskust
•Värvuvad paremini
•Tõmbavad vähem tolmu külge
•Puuvill, lina tõmbuvad kokku
•Vill võib vanuda, “lõtvuda”

Lõngatootjad kasutavad tänapäeval villasortide segamist, väga harvade eranditena võib saada lõnga, mis on nö puhtalt ühest sordist. Villamaterjale segatakse lähtudes nende kiu säbarusest, peenusest, pikkusest, tugevusest ja soojusest ning kindlasti sõltuvalt kättesaadavusest ja hinnast. Villatootjad ostavad materjale lähtuvalt kiu mõõtudest, pikkusest, hinnast. Eraldi sortidena, mitte segatuna, toodetakse meriinot, Islandi, Shetlandi, Bluefaced Leichesteri jm tõugude villast lõngu. Lõngatöötlejad ostavad oma villa tavaliselt kiu läbimõõtu arvestades, ka kiu pikkust ja puhtust arvestades. Nagu enamike proteiinkiududega, mida noorem on loom, seda kõrgemini on hinnatud kiud, mida ta annab. Tihti mainitakse seda toote siltidel. Sealt võib lugeda fine, superfine ja lambswool.

Erinevatest materjalidest (ka sünteetikaga) kiudude segamist tehakse lõnga omaduste parendamiseks. Mida rohkem on naturaalset kiudu, seda kvaliteetsemaks võib lõnga pidada.

  • Pehmus, kaunim välisilme: vill + kašmiir; angoora; laama-, kaamelivill 
  • Kulumiskindlus: vill + polüamiid; polüester 
  • Madalam hind ja kulumiskindlus: vill + polüakrüül 

 Pitsi kudumisel jääb harutatud lõnga taaskasutamine näha. Selle vältimiseks koo alati uuest lõngast (kehtib eriti villase materjali puhul) 

Inimese mugavust silmas pidades on püütud leiutada võimalusi masinpestava villa tootmiseks. Selle asemel, et aretada vähemate soomustega kiude andvaid lambatõugusid, on tekstiiliteadlased leidnud võimalusi kuidas töödelda olemasolevate kiudude soomuseid. Nii sündis superwash villane. Varasemalt püüti seda efekti saavutada kõrge temperatuuriga kiude töödeldes, kõrvetades, mis muutis kiud jäigaks ja karmiks. 5060ndatel toodetud superwash lõngad on ebameeldivalt kraapivad. Hiljem teadlased leiutasid aineid, mis põhimõtteliselt kleebivad soomused kiu külge. Tänapäeval superwash lõngad on nö biopoleeritud. Villa valgendatakse ja eemaldatakse väline rasukiht ning siis töödeldakse ensüümidega, mis piltlikult söövad soomused ära.

Kuna soomused on moel või teisel elimineeritud, on superwash töötlusega lõngal tihedam koostis ja läikelisem väljanägemine, ka värvikindlus võib sõltuda sellest töötlusest. Värvid kinnituvad superwash lõngale paremini. Suurim puudus, mille töötlus võib põhjustada, on vetrumine/venimine. Kuna kiud on kaotanud oma soomused, mis aitavad normaalselt kõike koos hoida, siis mõned superwash lõngad võivad pestes märkimisväärselt venida. Sportlikust huvist võib kududa midagi superwash lõngast ning panna see kuivama märjalt riputades, et näha mil määral see venib.

Kudumismaterjalide töötlustest, mis parandavad kiudude omadusi, nimetaks veel topiliseks muutumise vastast töötlust (antipilling). Selle käigus kiude nö kleebitakse keemiliste vahenditega.Tehisvaike kasutades muudetakse Easy care töötlusega kiud vähemäärduvaiks, koidele vastumeelseiks, kiirelt kuivavaiks ja vormi hoidvaiks. Tavaliselt on märkena juures täpsustus.

Lõngavöö 


  • Koostis 
  • Kaal 
  • Pikkus 
  • Soovitatav varraste number 
  • Hooldustähised 
  • Muu oluline teave 
  • Mõnikord siseküljel tööjuhend eseme kudumiseks 

Lõngavööl on informatsioon materjali hooldamiseks. Tihti on see märgitud sümbolitega.
 NB! Hoia lõngavööd alles!


Kasutatud kirjandus:
 Hein, Anne „Tekstiilkiud ja nende omadused“  https://www.tlu.ee/opmat/ku/MLT6040/ 
 Ojaste, Ann „Käsitöölõngad“ http://www.eope.ee/_download/euni_repository/file/105/K%C3%A4sit%C3%B6%C3%B6l%C3%B5ngad.pdf  
 Parkers, Clara „The knitters book of yarn“ 
 Tekstiilikiudude sõnastik ja lühendid https://textile.ee/sektorist/sonastik 
 Tuulik, Diana „Sissejuhatus tekstiilmaterjaliõpetusse“  http://eprints.tktk.ee/154/1/index.html 

Thursday, May 4, 2017

Olustvere pika koolituse lõpetamine

Triinu, Eda, Marika, Liis, Tiina, Hetty, Reet, Mari ja Tiiu oma sallidega. Evelini sall ootas toas raamil. Tubli töö!!
Veebruaris otsisin osalisi Olustveres toimuvale kuue nädala pikkusele koolitusele. Oli tore, et neid leidus. Eelmisel reedel oli meie grupi viimane kokkusaamine. See oli minu jaoks väga oluline aeg, kõik need nädalad. Ah et miks, kui ma olen juba pikalt sallikoolitusi korraldanud? Ikka seepärast, et see kursus oli teistsugune. Oli mulle oluline.
Kunagi lapsena unistasin ma õpetaja elukutsest. Noorema õe peal hakkasin juba varakult "kuiva trenni" tegema, kooli mängimine oli meil üks põhitegevusi. Üsna pea sekkus ema, sest meie tundideandmise mäng oli kasvanud koledaks sõjaks- minus lõi välja paras despoot ja õde, vaeseke, oli täiesti põrmustatud. Keskkoolis olles tundus kohati, et õpetaja elukutse on üks tore, aga muidu keerukas asi, mis võib ka inimese julmaks muuta ning ma matsin oma unistuse rahumeeli maha. Aastad läksid. Ise oma lapsukesi kooli saates olin jõudnud arusaamale, et õpetaja on siiski õilis amet, mida tänapäeval suudavad auga välja vedada vaid eriti tugevad ja andekad natuurid.

Minu suhe õpetaja-ametiga sai taas uue värvi, kui hakkasin ise sallikoolitusi vedama. Suhet võib kirjeldada kui "mitte-päris-õpetamist", lapsepõlve ambitsioon ei puutu üldse asjasse. Ma räägin ju vaid sellest, kuidas kuduja saaks lihtsama vaevaga paremat tulemust. Õigemini küll, kuidas ma arvan, et võiks saada paremat tulemust. Igal kursusel mõtlen, et räägin nagu sõber sõbraga... Küll tuli mulle meelde taas mu lapsepõlveunistus, kui asusin ette valmistama Olustvere kursust, mis oli täiendusõppekursusena pikalt ja kaua kestvalt planeeritud.

Kuus kohtumist, igaüks neist terve päeva kestmas, andis võimalusi ja samas ka kohustas. Ainus mõte oli, et osalejal ei peaks mitte kohale tulles igav olema. Kuna kõik alustajad lõpetasid kursuse, siis ehk ei olnud ka :-) Algselt läbi mõeldud plaan ei vedanud mind alt ja vahepeal oli isegi natuke raske, sest kõige muu igapäevaelu kõrvalt tahtsin leida aega, et pisut end täiendada, et rääkida veelgi paremini. Oleks tahtnud ju veelgi enamat! Ütleme nii, et kindlasti saab koolitada paremini, aga hetke oskuste ja võimaluste kohaselt andsin endast parima.

Mis me siis tegime? Lisaks Haapsalu salli tarkuste peensusteni lahtiharutamsele rääkisime pikemalt kudumismaterjalidest ja eri koostisega lõngadest. Võtsime läbi mustrilugemist alates algusest kuni varraste proovini Shetlandi pitsi kallal. Rääkisime viimistlemisest, pesemisest ja pitsi säilitamisest. Traditsiooniliste pitsitehnikate tutvustamine meeldis mulle endale kõige enam, sest selles teemas on palju, mida tahaksin ise ka edaspidi põhjalikumalt uurida. Kui mu jutt tekitas kudujates lisaks saadud infole ka uusi küsimusi, siis oli see asja ette, ma usun.
Tiina kootud Shetlandi mustriproov, lõng oli 2/48
Meie grupp oli väga motiveeritud ja müts maha kõigi naiste ees! Lõpetamisel olid kohal kõik täies mõõdus kootud Haapsalu sallidega+ veel eri eesmärkidel kootud tööproovid. See oli väga tore päev, näha naisi oma suure tööga! Tõesti, see Olustvere kursus ja tublid naised jäävad mulle meelde! Kes lugema satub, olge soojalt tervitatud!

Tänase postituse pildid on Tiiu tehtud ja tema suurepärane sall on ka grupipildil minu õlule sattunud. Aitäh, Tiiu, jagamast! Nii pilte kui salliserva. Fotodel on naised oma töödega ja viimane päev oligi see, mil mina vaatasin ja kuulasin ning rõõmustasin.
Liis esitleb oma tööproove. Sellel lehel oli meile paljudele midagi uudset (mitmevärviliste nuppudega proov)
Triinu kootud põhjalik tööproovide kogu
Related Posts with Thumbnails